See pidi vaid vaikust täitma. Selle asemel sündis väike kunstipere

Kui hakkasin mõtlema lastele mõeldud kunstikursustele, ei olnud selle taga kindlasti mingit suurt äriplaani.

Tegelikult oli asi palju lihtsam.

Maalide müümisel tuleb vahel ette aegu, mil kõik toimub korraga. Tellimused, müük, töö. Ja siis saabub jälle vaikus.

Just neid hetki tahtsin kuidagi mõtestatult sisustada.

Mulle tuli mõte, et võiksin lapsi õpetada.

Toona ei osanud ma aimatagi, et ühel päeval seisan silmitsi hoopis vastupidise probleemiga.

Praegu ma uusi lapsi vastu ei võta, sest rohkemate jaoks mul enam jaksu ei jätkuks.

Tegelikult leidsid nad mind ise üles

Kursused ei sündinud nii, et oleksin ühel päeval maha istunud ja öelnud: Nii, nüüd saab minust juhendaja.

See tuli tasapisi ja loomulikult. Vanemad hakkasid minuga ühendust võtma ja küsima, kas ma õpetaksin nende lapsi joonistama ja maalima.

Nii ma siis proovisingi.

Ja avastasin, et see meeldib mulle.

Väga.

Lisaks üllatas mind see, millised lapsed minu juures käivad. Nad on osavad, tähelepanelikud, uudishimulikud ja sageli uskumatult aktiivsed.

Ja neil on tõesti annet.

Vahel lausa üllatun, mida nad suudavad välja mõelda, kuidas nad maali üle arutlevad või kuidas lahendavad midagi, mida mina ise oleksin teinud hoopis teisiti.

Õpetajast sai tasapisi midagi veidi muud

Alguses olin muidugi mina õpetaja ja nemad lapsed, kes käisid minu juures kunstikursusel.

Aga aja jooksul see suhe muutus.

Lapsed tulevad tagasi. Tunneme üksteist üha paremini ja ma õpin tundma mitte ainult seda, kuidas nad loovad, vaid ka seda, millised nad on.

Nad toovad mulle oma pilte ja väikeseid kingitusi. Tulevad ja kallistavad mind. Pärast vaheaega ütlevad, et tundsid minust puudust.

Ja sellistel hetkedel mõistan, et millestki, mis pidi algul lihtsalt täitma vabamat aega maalide loomise vahel, on saanud midagi hoopis muud.

Selline meie väike kunstipere.

Ja seda hindan ma ehk kõige rohkem.

„Sellest pole midagi. Tule, parandame ära.“

Üht asja püüan lastele õpetada juba päris esimesest tunnist peale.

Miski ei ole valesti.

Kui miski ei õnnestu, ei kuku maailm kokku. Värv läheb valesse kohta, joon pole seal, kus pidi olema, midagi läheb laiali või tulemus ei vasta korraga ettekujutusele?

Pole midagi.

Tule, parandame ära.

Maalides saab paljut muuta, üle maalida või hoopis teistmoodi kasutada. Ja vahel saab just millestki, mis algul tundus veana, lõpuks maali kõige huvitavam osa.

Ma ei taha, et lapsed kardaksid pintslitõmmet teha vaid sellepärast, et see võib valesti minna.

Tahan, et nad katsetaksid.

Ja eelkõige, et nad lahkuksid tundega, et on millegagi hakkama saanud.

Seepärast kuulevad nad minu juures sageli:

„See on ilus.“

„Suurepärane.“

„Super!“

„Sa oled nii tubli.“

Võib-olla on need tavalised sõnad. Aga lapse jaoks võivad need vahel väga palju tähendada.

Sa ei pea kõike täpselt minu järgi tegema

Muidugi õpetan neile midagi. Näitan tehnikat, juhendan neid ja vahel on mul vaja, et nad prooviksid mõnda kindlat töövõtet.

Samas ei taha ma kümmet ühesugust pilti.

Vahel lasen neil teha täiesti omamoodi. Teinekord leiame kompromissi:

„Muidugi võid. Aga kõigepealt proovime seda, mida ma sulle näidata tahan.“

Ja see toimib.

Mul endal on kaks last, nii et tean juba üsna hästi, et last ei pea kõiges tagant sundima. Sageli piisab sellest, kui leida viis, kuidas teda õigesti suunata.

Kui ta tõesti midagi teha ei taha, siis ma ei sunni teda.

Minu meelest ei peaks kunstikursus olema koht, kus laps täidab üheksakümmend minutit täiskasvanu käske.

Ta peaks õppima, aga samal ajal peab see talle ka rõõmu pakkuma.

Ja mida on lapsed mulle õpetanud?

Kindlasti kannatlikkust.

Kuigi kahe oma lapsega olin selles vallas juba varem veidi harjutada saanud. 😄

Aga nad on õpetanud mulle veel üht asja.

Värve mitte kartma.

Lapsed ei mõtle nende üle vahel nii keeruliselt kui meie, täiskasvanud. Nad lihtsalt haaravad värvi järele, mis neile meeldib. Katsetavad kombinatsioone, mida ma ise ehk ei proovikski.

Ja sageli see toimib.

Selles on nad mulle inspiratsiooniks.

Õpetan neid nii, nagu süda ütleb

Mul ei ole mingit keerulist filosoofiat, mille järgi oma kursusi juhiksin.

Õpetan lapsi nii, nagu süda ütleb.

Olen südamlik, lapsed on mulle tõesti armsad ja tahan, et nad tunneksid end minu juures hästi. Vanemate ja laste endi tagasiside põhjal tunnen, et just selline lähenemine toimib.

Ma ei taha olla lihtsalt inimene, kes seisab laua kõrval ja kontrollib, kas laps hoiab pintslit õigesti.

Tahan neile midagi õpetada. Tahan, et nad oma loomingus edasi areneksid.

Aga sama oluline on minu jaoks see, kuidas nad end selle juures tunnevad.

Mida ma tahaksin, et nad kunagi kaasa võtaksid?

Muidugi on mul hea meel, kui nad õpivad joonistama ja maalima.

Aga veel suurem rõõm oleks mul sellest, kui nad võtaksid kaasa midagi enamat.

Rahulolu sellega, mida nad on ise loonud.

Sõpruse.

Mõistmise.

Julguse midagi proovida.

Ja eelkõige teadmise, et kõik ei pea olema täiuslik ja viga ei tähenda lõppu.

Võib-olla parandame selle ära.

Võib-olla maalime selle üle.

Ja võib-olla sünnib sellest lõpuks midagi veel paremat, kui algul plaanisime.

Ja kui ma sellele tagasi vaatan, on selles tegelikult midagi päris naljakat.

Kursused pidid algul lihtsalt täitma aega, mil maalide ümber jääb vaikseks.

Nüüd oleks mul ateljees ilma laste naeru, värvide, piltide, kallistuste ja meie ühise loomiseta juba liiga vaikne.