Must, valge ja nägu. Sellega ma kindlasti ei lõpeta. Kes on järgmine?

Suvevaheaja alguses tutvustasin teile midagi, mis oli minu loomingus taas veidi teistsugune.

Ei mingit õrna pliiatsiga varjutamist. Ei mingeid värve, akrüülikihte ega pikka õige tooni otsimist.

Seekord ainult must, valge ja nägu.

Ja kuigi ma tollal veel isegi ei teadnud, kuhu see tee mind viib, tean täna üht täiesti kindlalt.

Kindlasti ei lõpeta ma sellega. Vastupidi.

Kui piisab vaid mustast ja valgest

Selle loomisviisi juures võlub mind just selle lihtsus.

Esmapilgul.

Sest tegelikult ei anna must ja valge midagi andeks.

Teie käsutuses pole kümneid toone, millega portree vorme järk-järgult kujundada. Siin pole kuigi palju ruumi mõttele „parandan seda veel natuke“.

Iga joon, iga must pind ja iga koht, mille jätan täiesti valgeks, määrab lõpptulemuse.

Ja võib-olla just seepärast see mulle nii meeldibki.

Mõnest jõulisest tõmbest hakkab tasapisi välja ilmuma nägu. Äkki ilmuvad silmad, ilme, juuksed, habe… ja inimene, kelle tunnete ära, kuigi lõuendilt puudub tegelikult nii mõndagi.

Vahel ei peagi kõike maalima, et kõik oluline oleks näha.

Esimesest portreest järgmisteni

Kui näitasin suvevaheaja alguses esimest sel viisil loodud portreed, suhtusin sellesse veidi kui eksperimenti.

Tahtsin proovida midagi uut. Vabaneda detailidest, värvidest ja tavapärasest viisist, kuidas ma portree üles ehitan.

Aga ühega see ei piirdunud.

Tasapisi lisandus uusi nägusid ja igaühega neist hakkas see stiil mulle üha rohkem meeldima.

Iga portree toimib täiesti erinevalt. Mõnel on määravad silmad, teisel iseloomulik soeng, habe, huuled või üksainus ilmekas vari.

Ja just selles peitub minu jaoks kogu sarja võlu.

Posca käes ja ei mingit kustutuskummi

Nendes maalides mängivad suurt rolli ka POSCA markerid, millega töötan otse lõuendil.

Ja siit algabki lõbus osa.

Pliiatsijoone saab kustutada. Värvi saab vahel üle maalida.

Aga kui tõmbate üle valge lõuendi jõulise musta joone, peate seda lihtsalt usaldama. 😄

Võib-olla ongi sel loomingul seepärast hoopis teistsugune energia kui minu klassikalistel portreedel.

See on kiirem, julgem ja toorem. See sunnib mind nägu teistmoodi vaatama ja otsima ainult seda, mis on sellele tõeliselt iseloomulik.

See ei ole asendus. See on veel üks tee.

See ei tähenda, et jätaksin oma teised maalid kõrvale.

Otse vastupidi.

Armastan endiselt pliiatsit. Maalin ka edaspidi akrüüliga, loon portreesid, katsetan ja proovin uusi asju.

Ma pole kunagi tahtnud jääda ühe stiili piiridesse vaid seepärast, et inimesed mind selle järgi ära tunnevad.

Loomine pakub mulle rõõmu just siis, kui saan edasi areneda.

Ja see mustvalge sari lisandus lihtsalt minu teiste tööde hulka.

Veidi uljas.

Veidi minimalistlik.

Ja väga minu moodi.

Ja nüüd huvitab mind vaid üks asi…

Kui vaatan juba valminud portreesid, mõtlen iseenesest järgmisele näole.

Kes sobiks sellesse stiili täiuslikult?

Ilmekad silmad? Iseloomulikud näojooned? Ikooniline soeng? Habe? Või keegi, keda ma sellises teostuses üldse oodata ei oskaks?

Mõni nimi on mul muidugi juba mõttes.

Aga seekord huvitab mind ka teie arvamus.

Nii et kindlasti ei lõpeta ma veel. Pigem on mul tunne, et alles alustan.

Ja lõpetuseks on küsimus tegelikult väga lihtne:

Kes on järgmine? 🤎