Kui maal vajab oma aega. Lugu poolelioleva lõuendi juurde naasmisest

Mitte iga maal ei valmi mõne päevaga. Mõni vajab nädalaid, teine kuid. Ja vahel on parim, mida saame poolelioleva maali heaks teha, see lihtsalt mõneks ajaks kõrvale panna.

Maal, mille loomine algas juba märtsis

Kui ma märtsis esimest korda selle lõuendi ette astusin, oli mul kindel ettekujutus. Teadsin, millises suunas tahan liikuda, milliseid värve kasutada ja millist meeleolu soovin tabada.

Ent maalimine ei ole alati sirgjooneline teekond esimesest pintslitõmbest valmis maalini.

Mõnikord muutub ettekujutus loomise käigus. Üks kiht katab teise, mõned detailid kaovad ja teised saavad hoopis võimaluse esile tõusta. Maal muutub tasapisi ja üllatab vahel isegi autorit ennast.

Ja täpselt nii juhtus ka seekord.

Saabus hetk, mil tundsin, et maalil on midagi puudu. Ma ei olnud kindel, mis see täpselt on. Oleksin võinud jätkata, lisada veel värve ja püüda seda iga hinna eest lõpetada.

Aga otsustasin teisiti.

Panin pintslid käest ja lasin maalil puhata.

Ka lõpetamata maalil on ateljees oma koht

Võib-olla kujutab keegi ette, et maalikunstnik seisab lõuendi ees, tal on selge nägemus ja mõne tunniga loob ta valmis teose.

Tegelikkus on sageli veidi teistsugune.

Minu ateljees sünnivad maalid mitmel moel. Mõnda maalin tohutu energiaga ja peaaegu pausideta. Teiste puhul vajan distantsi, et suudaksin neid värske pilguga vaadata.

Ja just see distants on vahel olulisem kui veel mitu tundi, palett käes.

Nende kuude jooksul, mil see maal ootas, töötasin teiste tellimuste kallal ning tegelesin oma projektide ja kunstikursustega. Iga uus maal, iga kogemus ja iga kohtumine toob mulle midagi uut.

Inimene areneb ju pidevalt. Ja koos temaga muutub ka tema looming.

Seda, mida ma märtsis lõuendil ei näinud, suudan oktoobris äkki näha.

Uue energiaga tagasi pintslite juurde

Mõne kuu pärast otsustasin maali juurde tagasi pöörduda.

Ja see oli kummaline. Seisin sama lõuendi ees, vaatasin samu värve, kuid tajusin maali äkki hoopis teisiti.

Hakkasin üksikuid osi muutma, kontraste süvendama ning jõuliste pintslitõmmete ja peenemate detailide vahel tasakaalu otsima.

Tasapisi saab maal juurde sügavust ja iseloomu. Ees ootavad veel kuldsed aktsendid, mis peaksid rõhutama selle meeleolu ja lisama valgust.

Just kulda kasutan oma loomingus meelsasti. See suudab maali muuta sõltuvalt sellest, kust valgus sellele langeb, ning anda sellele täiesti uue mõõtme.

Seekord ei taha ma aga millegagi kiirustada.

Tahan, et igal järgmisel pintslitõmbel oleks oma koht.

Abstraktne maal ei seisne üksnes värvides

Abstraktses kunstis paelub mind eelkõige vabadus.

Ma ei pea vaatajale täpselt ütlema, mida ta peaks maalil nägema. Igaüks võib selles leida midagi oma. Mõni tajub värvide energiat, teine liikumist, tundeid või mälestusi.

Ja just selles peitub minu jaoks abstraktsete originaalmaalide võlu.

Maal ei pea jutustama üht kindlat lugu. See võib jutustada sama palju lugusid, kui palju inimesi selle ees peatub.

Maalides töötan sageli intuitiivselt. Muidugi mõtlen kompositsioonile, värvilahendusele ja üldmuljele, kuid samal ajal jätan ruumi ka hetkele.

Vahel sünnib kõige huvitavam detail just siis, kui lõpetan kõige nii põhjaliku planeerimise.

Millal on maal õigupoolest valmis?

Minu meelest ei ole sellele küsimusele lihtsat vastust.

Kas maal on valmis siis, kui kogu lõuend on värviga kaetud? Kui pole enam kuhugi järgmist pintslitõmmet lisada? Või siis, kui vaatan seda ja tunnen, et see ei vaja enam mitte midagi?

Minu jaoks on see eelkõige just viimane tunne.

Maal on valmis siis, kui ma ei tunne enam vajadust selle juures midagi muuta.

Vahel jõuan selleni kiiresti. Teinekord on vaja mitut katsetust, muudatust ja tagasipöördumist.

Ja olen õppinud leppima ka sellega, et kõik ei pea kohe valmis saama.

Tänapäeval tunneme sageli, et peame pidevalt midagi lõpetama, avaldama ja edasi liikuma. Loovus ei toimi aga kalendri järgi.

Vahel vajab see aega. Ja vahel ka pisut vaikust.

Iga maal on killuke minu loost

Kui ma täna seda pooleliolevat lõuendit vaatan, ei näe ma selles enam üksnes maali, mida hakkasin märtsis maalima.

Näen selles ka kõike seda, mis nende mõne kuuga on muutunud.

Uusi kogemusi, uusi ideid ja teistsugust pilku oma loomingule.

Ja võib-olla just seepärast on mul hea meel, et ma seda tookord iga hinna eest ei lõpetanud.

Nüüd sünnib ju veidi teistsugune maal, kui ma alguses ette kujutasin.

Ja see ongi kunsti juures ilus.

Vahel ei peagi me uuesti alustama. Piisab sellest, kui pöördume tagasi millegi juurde, mille kunagi kõrvale panime, ja vaatame seda uue pilguga.

Maal on praegu veel valmimas. Kui selle aeg kätte jõuab, tutvustan seda teile tervikuna.

Seni lasen teil hea meelega selle loomisprotsessi piiluda.

Sest ka teekond valmis maalini väärib jutustamist.

Armastusega kunsti vastu,

Kristýna Smetanová
Maalikunstnik ja Kristýna Smetanová ateljee asutaja