Tants ootas mind ära

Kes mind tunneb, teab, et juba mitu aastat keerleb mu elu peamiselt maalimise ümber. Maalid, pintslid, lõuendid ja värvid kuuluvad mu igapäevasesse maailma. Vähesed aga teavad, et ammu enne seda oli mul üks suur unistus.

Tants.

Juba nooremana armastasin tantsukursuste õhkkonda. Muusikat, kauneid kleite, mind ümbritsevate inimeste energiat ja seda tunnet, kui saad hetkeks mõtted välja lülitada ning lasta rütmil end juhtida. Läbisin nii tantsu alg- kui ka jätkukursused ja ootasin rõõmuga oma tantsutee jätku.

Kui tervis muudab plaane

Siis saabus eluetapp, mida ma ise ei valinud.

Jalaoperatsioonid ei lasknud mul jätkata sellega, mida armastasin. Uute tantsusammude asemel pidin tegelema hoopis teiste asjadega. Seepärast lükkasin tantsuunistuse kõrvale ja leppisin tasapisi mõttega, et võib-olla ei pöördu ma selle juurde enam kunagi tagasi.

Tol ajal ei aimanud ma, kui pikaks mu paus kujuneb.

Elu läks edasi

Aastad möödusid.

Tulid töö, pere, lapsed ning argielu mured ja rõõmud. Nagu paljud naised, pühendasin ka mina suurema osa oma ajast mind ümbritsevatele inimestele. Tants ei kadunud, vaid jäi lihtsalt tagaplaanile.

Ometi tuletas see end aeg-ajalt meelde. Piisas laulust raadios, tantsuetendusest teleris või mälestusest ajast, mil veetsin õhtuid tantsupõrandal.

Kuskil sügaval sisimas oli see ikka alles.

Tagasitulek, mida ma ei oodanud

Aastate pärast avanes võimalus tagasi pöörduda.

Ebakindlus segunes elevusega. Mõtlesin, kas mäletan veel samme, kas sulandun teiste sekka ja kas naudin tantsu samamoodi nagu kunagi varem.

Vastus tuli väga kiiresti.

Piisas mõnest treeningust.

Muusika mängis, keha liikus ja ma mõistsin, kui väga olin tantsust puudust tundnud.

Äkki polnud enam tähtis ei vanus ega möödunud aastate hulk. Tähtis oli rõõmutunne, mille olin taas leidnud.

Enamat kui lihtsalt tants

Täna ei tähenda tants minu jaoks üksnes koreograafiat või esinemist.

See annab mulle energiat, uusi elamusi ja hetki, mil mõtted täiesti välja lülituvad. Armastan treeningute õhkkonda, ühist naeru ja nende naiste toetust, kes jagavad sama kirge.

Iga esinemine tuletab mulle meelde, et mõnele unistusele tasub uus elu sisse puhuda, isegi kui oleme selle pikaks ajaks kõrvale jätnud.

Kunagi pole liiga hilja

Täna seisan kostüümis tantsupõrandal ja naeratan.

Mitte sellepärast, et kõik oleks täiuslik.

Naeratan, sest olen teoks teinud midagi, mille kohta arvasin pikki aastaid, et see ei saa enam mu elu osaks.

Ma ei naasnud tantsu juurde kahekümneselt.

Tervisemured ja jalaoperatsioonid võtsid minult mitu aastat.

Jõudsin tantsupõrandale palju hiljem, kui olin noorena ette kujutanud.

Täna aga ei mõtle ma enam sellele, mis oleks võinud olla.

Tunnen rõõmu sellest, mis on praegu.

Kui ka teie kannate endas unistust, mille olete pidanud kõrvale jätma, ärge loobuge sellest üksnes seetõttu, et aeg on möödunud.

Elu viib meid vahel mujale, kui olime plaaninud.

Ometi juhatab see meid mõnikord aastate pärast täpselt sinna, kus oleme alati tahtnud olla. 🤎