Kui maalil pole nägu, kuid see jutustab siiski loo

„Mina abstraktsioonist aru ei saa.“

Seda lauset kuulen oma ateljees üsna sageli.

Ja teate mis?

Ma lihtsalt naeratan alati. Sest ma ei arva, et peaksime abstraktsest maalist aru saama. Palju olulisem on see, mida see meis äratab.

Võib-olla just sellepärast paelub abstraktne maalikunst mind nii väga.

Igaüks näeb maalis midagi erinevat

Selle ees seisab kaks inimest.

Üks ütleb, et näeb rahulikku merd päikeseloojangul.

Teine leiab neist samadest värvidest tormi või lapsepõlvemälestuse.

Ja kumbki ei eksi.

Abstraktsel maalil pole ju ühtainsat õiget vastust. See ei ütle meile, mida peaksime mõtlema. See jätab ruumi meie kujutlusvõimele, tunnetele ja mälestustele.

Just selles peitubki selle võlu.

Maal ei pea midagi kujutama, et midagi öelda

Kui maalin portreed, on eesmärk tabada inimest.

Kui maalin abstraktselt, püüan tabada tunnet.

Mõnikord on see rõõm.

Teinekord rahu, julgus, energia või eluperiood, mida inimene parasjagu läbi elab.

Tundeid ei saa alati näo kaudu maalida. Mõnikord annavad neid palju paremini edasi värvid, kihid või pintsli ja maalinoaga loodud ilmekas tekstuur.

Ka sellepärast tõmbab abstraktne looming mind ikka ja jälle ligi.

Igal kihil on oma tähendus

Kui vaatate abstraktset maali lähedalt, võite avastada midagi, mida kaugelt üldse näha ei ole.

Õrnu pintslitõmbeid.

Ilmekat maalinoa jälge.

Värvi, mis kumab järgmise kihi alt meelega vaid õrnalt läbi.

Juhuslikke pritsmeid.

Ja just need detailid annavad maalile sügavuse.

Maalides ei kiirusta ma kuhugi. Mõnel kihil lasen kuivada, teised katan uuesti üle. Vahel pöördun maali juurde mitme päeva jooksul tagasi, sest tunnen, et midagi on veel puudu.

See on protsess, mida ei saa tagant kiirustada.

Laske maalil hetkeks kõnelda

Kui tulete galeriisse või ateljeesse, proovige esitada endale väike väljakutse.

Ärge seiske maali ees vaid paar sekundit.

Jääge veidi kauemaks.

Pange tähele värve, tekstuure ja valgust. Proovige küsida endalt üks lihtne küsimus:

Millise tunde see maal minus tekitab?

Ärge otsige õiget vastust.

Seda ju ei olegi.

Ja just see ongi abstraktse kunsti juures ilus.

Kunst ei ole mõistatus

Te ei pea ära tundma, mida maal kujutab.

Te ei pea otsima peidetud tähendust ega keerulist sümboolikat.

Piisab, kui see paneb teid hetkeks peatuma.

Kui see paneb teid mõtlema.

Kui see äratab teis mälestuse, emotsiooni või tunde, mida te pole ehk ammu tundnud.

Siis on see oma ülesande täitnud.

Sellepärast armastan abstraktset maalikunsti

Iga minu maal sünnib erinevalt.

Mõnikord suunavad esimesed pintslitõmbed kogu lugu.

Teinekord kujundab maali maalinuga, värvide kihistamine või juhus, mille otsustan alles jätta.

Ja just sellepärast ei sünni kunagi kaht ühesugust maali.

Nii nagu pole olemas kaht sama looga inimest.

Võib-olla just sellepärast usun, et abstraktsel maalil ei pea olema nägu, et osata lugu jutustada.

Piisab, kui see suudab midagi äratada inimeses, kes seda vaatab.