Kui maal leiab oma kodu

Andsin hiljuti üle järjekordse tellimusmaali. Ja pean tunnistama, et mõnest maalist on tõesti raske lahkuda.

Juba esimesest pintslitõmbest teadsin, et see maal tuleb eriline. Valisin maalähedased toonid – pruuni, beeži ja musta varjundid ning õrnad oranžid aktsendid. Need värvid mõjuvad mulle rahulikult, elegantselt ja ajatult. Need muudavad interjööri hubasemaks ning kannavad samal ajal endas rohkelt emotsioone.

Just seepärast nautisin selle maali loomist nii väga. See maalis end peaaegu ise. Iga kiht kasvas loomulikult välja eelmisest ning ma nautisin kogu protsessi tõeliselt. On hetki, mil kaob ajataju ja lased end juhtida üksnes värvidel, tekstuuril ja oma intuitsioonil. Just nende hetkede pärast armastan oma tööd nii väga.

Abstraktne maalikunst tähendab minu jaoks vabadust. Ma ei tea kunagi ette täpselt, kuhu järgmine pintslitõmme mind viib. Tänu sellele on iga maal ainulaadne teos, mis ei sünni enam kunagi täpselt samasugusena.

Selle maaliga jääb mulle aga veel üks kaunis mälestus. Enne kui selle uus omanik maalile järele tuli, külastas minu ateljeed kaks eri klienti. Mõlemad peatusid selle juures ja küsisid peaaegu samade sõnadega, kas see on müügis. Pidin neile naeratades vastama, et sellel on juba omanik. Tunnistan, et see tegi mulle tohutult rõõmu. Just sellisel hetkel mõistan, et maal võib kõnetada mitte ainult inimest, kellele see loodi, vaid ka kedagi hoopis teist.

Ja just see on minu jaoks suurim tasu.

Maali üleandmise hetkel minu töö tegelikult ei lõpe. Vastupidi. Algab maali uus lugu. Sellest saab osa omaniku kodust, igapäevaelust ja mälestustest.

Suur tänu usalduse eest. Usun, et see pakub rõõmu veel paljudeks aastateks ning et iga kord, kui omanik seda vaatab, leiab ta sealt midagi uut.