See nädalavahetus näitas täpselt, miks ma seda kõike teen.
Minu ateljees Berounis toimus nädalavahetuse kursus, kus joonistasime pliiatsiga foto järgi portreed. Ja kuigi võiksin kirjutada tehnikatest, proportsioonidest või varjutamisest… oli see nädalavahetus tegelikult eelkõige hoopis millestki muust.
Minu juurde tuli kokku kolm imelist naist.
Igaüks erinev. Igaüks oma looga.
Täis elukogemust, tundeid ja uskumatut sügavust.
Ja just see peegeldus ka nende joonistustes.
Õppida „nägema“
Paljud arvavad, et nad ei oska joonistada.
Aga sageli pole asi selles, mida käsi oskab…
vaid selles, et tuleb õppida nägema.
Nädalavahetuse jooksul juhendasin neid samm-sammult.
Näitasin neile, kuidas portreed teise pilguga vaadata.
Kuidas nägu osadeks jaotada, kuidas tajuda proportsioone, varje ja valgust.
Kuidas lõpetada silma joonistamine lihtsalt „silma moodi“…
ja hakata joonistama seda, mida me päriselt näeme.
Ja just siis algab murrang.
See hetk, kui mõtled: „Kas tõesti mina joonistasin selle?“
Seda ma armastan.
Seda hetke, kui inimene vaatab oma pilti ja mõistab esimest korda, et see pole juhus.
Et kõik klapib.
Et see näeb välja nagu päris inimene.
Ja täpselt nii juhtuski.
Kui vaatate kursuse fotosid, näete seda arengut.
Mitte nädalatega. Mitte kuudega.
Vaid mõne tunniga.
Ja see ei lakka mind kunagi lummamast.
See pole ainult joonistamine
See nädalavahetus ei olnud ainult portreedest.
See oli jagamisest.
Lugudest.
Hetkedest, mil joonistades aeg peatub ja oled lihtsalt siin ja praegu.
Ja ma olen tohutult tänulik, et saan sellest osa olla.
Et saan oma kogemusi edasi anda.
Ja et minu juurde tulevad tagasi inimesed, kes tahavad luua, proovida midagi uut… või lihtsalt korraks kõigest muust puhata.
Aitäh 🤎
Aitäh neile kolmele naisele usalduse eest.
Nende avatuse, energia ja lugude eest, mis jäid siia meiega.
Ja kui sinagi tahaksid proovida…
siis võib-olla on just nüüd õige aeg alustada.











