Isegi puhkusel ei suutnud ma loominguta olla. Nii sündiski liivast Mr. Bean.

Puhkus tähendab minu jaoks puhkamist.

Aga loovus eriti puhkust ei võta.

Ütlesin endale, et seekord ma midagi ei loo. Lihtsalt puhkan, naudin merd, head toitu ja aega koos abikaasaga.

Aga kui oled kunstnik, leiab inspiratsioon su ise üles.

Piisab ühest ideest.

Ja just see tuli rannas jalutades, paigas nimega Torremolinos.

Märkasin liiva kõrval heledat kõnniteed ja äkki tuli mulle mõte…

Mis oleks, kui kasutaksin pliiatsi või pintsli asemel tavalist liiva?

Istusin maha, võtsin peotäie liiva ja hakkasin seda väikeste kogustena kõnniteele puistama.

Aeglaselt.

Tera tera haaval.

Ja möödujate silme all hakkas ilmet võtma Mr. Bean.

Miks just Mr. Bean?

Niipea kui hakkasin looma tema iseloomulikku nägu, meenus mulle kohe lapsepõlv.

Mulle meenus mu isa.

Mr. Bean oli üks tegelastest, keda me vist kõige meelsamini koos vaatasime. Arvan, et olen kõiki osi näinud vähemalt kümme korda.

Ja ikkagi naersime iga kord, nagu näeksime neid esimest korda.

Kui nüüd rannas tema portreed lõin, naasin hetkeks neisse aegadesse.

See oli imeline tunne.

Mõned mälestused ei kao ju kunagi.

Liiv kui kunstimaterjal

Oma piltide loomisel töötan pliiatsi, akrüülvärvide või lõuendiga.

Seekord oli mul kasutada vaid tavaline liiv.

Ma ei joonistanud liiva sisse.

Vastupidi.

Puistasin liiva vähehaaval heledale kõnniteele, kus kontrasti abil hakkas tekkima portree.

Oli lummav jälgida, kuidas tavalistest liivateradest kujunes tasapisi tuttav nägu.

Igal teral oli oma koht.

Aga piisas tugevamast tuulest või ettevaatamatust sammust ja kõik võis hetkega kaduda.

Võib-olla just sellepärast naudingi sellist loomist.

See on kaduv.

See eksisteerib vaid selles hetkes.

Suurim tasu? Inimeste reaktsioonid.

Tunnistan, et ma ei osanud üldse oodata, mis juhtuma hakkab.

Kõigepealt peatus üks inimene.

Siis järgmine.

Ja peagi seisis minu ümber mitu inimest, kes jälgisid uudishimulikult, mis õigupoolest valmimas on.

Kui portree hakkas valmis saama, arutasid nad omavahel, kelle nad ära tunnevad.

Ja äkki kõlas:

„Mr. Bean!“

Sel hetkel tundsin tohutut rõõmu.

Inimesed naeratasid, pildistasid portreed, peatasid oma sõpru ja näitasid seda neile. Mõned hakkasid minuga vestlema, teised lihtsalt kiitsid tööd ja liikusid edasi.

Oli imeline näha, kuidas lihtne liivapilt suudab täiesti võõraid inimesi hetkeks peatada ja neile naeratuse näole tuua.

Just selliste hetkede pärast ma loominguga tegelengi.

Mitte täiuslikkuse pärast.

Mitte arvude pärast.

Vaid tunnete pärast.

Sest kui mu looming teeb kellegi päeva paremaks või toob talle meelde ilusa mälestuse, on sellel minu jaoks tohutu tähendus.

Ka puhkusel ei lülita ma loovust välja

Minult küsitakse sageli, kas suudan puhkusel end täiesti välja lülitada.

Tõde on see, et ma ei pea loomist tööks.

See on osa minust.

Inspiratsioon tuleb hetkel, mil ma seda üldse ei oota.

Mõnikord ateljees.

Teinekord Hispaania rannas.

Seekord sündis sellest Mr. Bean.

Ja kes teab, kelle liiv mulle järgmisel korral käte alla toob.

Kas soovite näha, kuidas ta valmis?

Filmisin kogu protsessi üles.

Kui teid huvitab, kuidas ma tavalise liivaga Mr. Beani portree lõin, vaadake videot minu Instagramis @smetanova.art.

Mul oleks hea meel, kui kirjutaksite kommentaaridesse, millist filmi- või muinasjututegelast sooviksite järgmisena näha.

Võib-olla saab just teie ideest inspiratsioon järgmiseks spontaanseks loomiseks. 🤎