Mallorca lastega: puhkus, millest nad viimase hetkeni midagi ei teadnud

On puhkusereise, mida lapsed ootavad mitu kuud ette. Aga on ka selliseid, millest neil pole aimugi.

Just nii algas meie esimene Mallorca-reis lastega.

Poisid uskusid kogu aeg, et sõidame matkaautoga kämpingusse. Meie lasime neil muidugi rõõmuga seda uskuda. 😄

Kui maja ees peatus takso, hakkas neile pisut kahtlane tunduma, miks me just niimoodi kämpingusse läheme. Lennujaamas jätkasime seepärast kärmelt oma lugu. Selgitasime neile, et just seal asub firma, kust me matkaauto kätte saame.

Ma ei tea, kui kaua nad meid veel päriselt uskusid. Teel lennuki juurde hakkasid mõlemad juba kahtlaselt muigama.

Ja siis tuli see rõõm.

Me lendame Mallorcale!

Just nende laste näoilmete pärast tasub vahel midagi viimase hetkeni saladuses hoida.

Miks valisime lastega puhkuseks Mallorca

Mallorcal polnud me varem kunagi käinud, aga Hispaaniat üldiselt armastame. Meile meeldivad selle õhkkond, kultuur, toit, toredad inimesed ja muidugi meri.

Veel üks suur eelis on hea ligipääs Tšehhist. Lend ei kesta igavikku, mida lastega reisides kindlasti hindame.

Seekord oli meil puhkusereisi otsides mitu kindlat soovi. Tahtsime ilusat randa, sooja merd, mõnusat majutust ja eelkõige vabadust.

Seepärast jätsime suured kõik hinnas hotellikompleksid teadlikult kõrvale. Me ei tahtnud terve nädala kella jälgida ja mõelda, kas peame juba hommiku-, lõuna- või õhtusöögile jooksma.

Tahtsime iga päeva oma äranägemise järgi veeta.

Ja just seda Mallorca meile pakkuski.

Dali 127 Port d’Alcúdias

Bookingu kaudu leidsime majutuse Dali 127 Port d’Alcúdias ja see oli suurepärane valik.

Korteril olid oma terrass ja bassein, nii et poisid said vette hüpata peaaegu alati, kui tuju tuli. Meile tähendas see mugavust ja neile veel rohkem lõbu.

Pealegi elasime sadama lähedal, millel oli oma võlu.

Vaatasime sageli, kuidas hiiglaslikud laevad ja jahid sadamasse saabusid ja jälle lahkusid. Piisas vaid õhtusest jalutuskäigust sadama ääres ja alati oli midagi vaadata.

Kogu piirkond sobis meile ka selle poolest, et kõik oluline oli suhteliselt lähedal.

Meri, liiv ja lõputu liivalosside ehitamine

Kui keegi Mallorcasse kohe armus, siis olid need poisid.

Peamine põhjus oli muidugi meri.

Vesi oli mõnusalt soe ja poisid oleksid kõige meelsamini terve päeva vees veetnud. Niipea kui nad välja tulid, asusid nad ehitama losse, kindlusi ja kõike muud, mis neile parajasti pähe tuli.

Nad võisid nii uskumatult kaua mängida. Sellistel hetkedel mõistad taas, kui vähe lapsed vahel õnneks vajavad.

Lisaks hakkasid poistele meeldima kohalikud batuudilossid ja õhtused jalutuskäigud. Nii oli meil tegevust ka ilma keerulise planeerimiseta.

Minu jaoks sünnivad just sellistest hetkedest kõige ilusamad lapsepõlvemälestused.

Mitte hommikust õhtuni täiuslikult kavandatud päevakava, vaid meri, liiv, naer ja vanemad, kellel on aega lastega koos olla.

Ilmaga vedas meil suurepäraselt

Terve nädala oli mõnusalt soe ja ka merevesi oli meeldiva temperatuuriga.

Umbes kahel päeval paistis päike tõesti teravalt. Ülejäänud aja oli taevas kerge hägu, mis meid üllataval kombel üldse ei häirinud.

Vastupidi, tegelikult see sobis meile.

Tänu sellele saime peaaegu terve päeva mere ääres veeta ega pidanud kahe tunni pärast päikese eest peitu minema. 😄

Sooja saime seejuures nautida rohkem kui küll.

Miks me seekord kõik hinnas puhkust ei tahtnud

Varasemate kogemuste põhjal teadsime, et seekord tahame veidi teistsugust puhkust.

Ei mingit massilist suundumist Rootsi laua juurde ega pidevat kella jälgimist.

Hommikul valmistasime endale maitsva hommikusöögi, päeval võtsime midagi kergemat ja õhtul läksime välja sööma. Kui meil polnud tahtmist kuhugi minna, tegime lihtsalt ise süüa.

Ja jah, Mallorcal tegin ka vorstiguljašši. 😄

Kui teil on lapsed, võite olla kas või saarel keset Vahemerd, aga mõned asjad jäävad ikka samaks.

Ühel korral sõime grillkana, teisel läksime restorani. Just see vabadus sobis meile palju paremini kui hotelli kindel päevakava.

Toit on meie jaoks osa puhkusest

Kes meid tunneb, teab, et puhkusel ei ole söömine meie jaoks kindlasti ainult hädavajadus.

Oleme natuke gurmaanid. Kui millegi eest rohkem maksame, teeme seda hea meelega, aga see peab seda väärt olema.

Mallorcal kogesime selles osas mõlemat äärmust.

Mõnes restoranis olid tõesti kõrged hinnad, aga toit ise ei avaldanud meile üldse muljet. See üllatas meid päris palju. Kõrge hind ei tähendanud siin kindlasti automaatselt suurepärast kööki.

Õnneks avastasime ka kohti, kuhu läheksin toidu pärast kas või homme tagasi.

Maitsesime krevette, juuste ja kammkarpe ning muidugi ei saanud puududa ka pitsa.

Just kohalik pitsa oli üks neist roogadest, mille pean kindlasti eraldi esile tõstma.

See oli imeline.

Ühel korral läksime koguni India restorani ja tellisime mangomasalat. Veel üks võrratu maitseelamus.

Lennata Mallorcale ja süüa lõpuks India toitu ei pruugi kõlada päris loogiliselt. 😄 Aga kui miski on hea, on meil üsna ükskõik, millisest riigist see pärit on.

Alcúdia ja kohalikud turud

Ühe toredama väljasõidu tegime ajaloolisse Alcúdia linna.

Port d’Alcúdiast jõudsime sinna bussiga mõne minutiga. Nii ei pidanud me lastega pikka sõitu ette võtma.

Väljasõit oli seda kindlasti väärt.

Vanalinnas on hoopis teistsugune õhkkond kui rannikul. Jalutasime kitsastel tänavatel, imetlesime ajaloolisi maju ja põikasime muidugi ka kohalikele turgudele.

Neid nautisime väga.

Ostsime värskelt pressitud apelsinimahla, fuet-vorsti ja kohalikku vinnutatud sinki. Jalutasime niisama lettide vahel, maitsesime ja nautisime õhkkonda.

Just sellised väljasõidud mulle meeldivadki.

Ühe päevaga ei pea jõudma kümne vaatamisväärsuse juurde. Vahel piisab täiesti sellest, kui jalutada, ringi vaadata, kohalikke maitseid proovida ja mõnda aega kohalikku elu nautida.

Ja siis tuli meteotsunami

Mallorca pakkus meile ka ühe elamuse, mida me kindlasti ei plaaninud.

Meteotsunami.

Nimi kõlab üsna hirmutavalt. Tegemist ei ole siiski tavapärase, maavärinaga seotud tsunamiga. Meteotsunami korral võivad õhurõhu ja ilma kiired muutused merepinna tugevalt liikuma panna.

Üht sellist ilmastikunähtust kogesime oma puhkuse ajal ka meie.

Sellisel hetkel kasvab aukartus mere ees veelgi.

Suurema osa puhkusest tundus meri täiesti rahulik, kuid tuletas meile hetkega meelde, et loodus teeb ikkagi alati seda, mida ise tahab.

Aga mis selle kummalise haisuga oli?

Mallorcast jääb meile meelde veel üks asi. 😄

Ühes meie lahesopi osas, eriti selle serva pool, tundsime aeg-ajalt tõesti kummalist haisu.

Ja kui ütlen kummalist, siis mõtlen midagi väävli ja mädamunade vahepealset.

Esimesel korral polnud meil aimugi, kust see tuleb. Kõige järgi otsustades tuli see vee poolt, aga õnneks ei tundnud me seda kogu aeg.

Enamiku ajast ei märganud me seda üldse.

Aga niipea kui see ilmus, tundsime seda kõik. 😄

Ka see pisiasi ei rikkunud meie üldmuljet sellest paigast.

11 abieluaastat Mallorcal

Sellel puhkusel oli meie jaoks veel üks tähendus.

Tähistasime Honzaga Mallorcal 11 abieluaastat.

Paremat paika poleks me õigupoolest osanud soovidagi.

Seekord ei olnud me nimelt kahekesi nagu oma Torremolinose puhkusel. Mallorcal olime kõik neljakesi ja just see oligi meie jaoks kõige ilusam.

Vaatasime, kuidas poisid merd naudivad, õhtuti jalutasime koos, käisime õhtust söömas, naersime ja järgmisel hommikul alustasime otsast peale.

Võib-olla ei kõla see suure seiklusena.

Aga meie jaoks oli küll.

Mida vanemaks poisid saavad, seda selgemalt tajun, kui kiiresti see aeg möödub.

Ühel päeval ei taha nad ehk enam meiega liivalosse ehitada. Mõne aasta pärast ei üllata me neid ilmselt enam isegi looga matkaautost, mis meid väidetavalt kusagil lennujaama taga ootab.

Seepärast talletan need ühised hetked kuhugi sügavale endasse.

Kas läheme lastega Mallorcale tagasi?

Kindlasti.

Teame juba praegugi, et tahaksime järgmisel aastal tagasi minna.

Mallorca andis meile täpselt seda, mida perepuhkuselt ootasime – sooja mere, kauni ranna, hea toidu, lühikese lennu ja palju laste naeru.

Kõige väärtuslikum oli meie jaoks aga ühiselt veedetud aeg.

Meil ei pidanud olema tihedat tegevuskava ega vajadust ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde tormata. Keegi ei sundinud meid absoluutselt kõike jõudma.

Ja lõpuks jäävad meile niikuinii kõige eredamalt meelde just need päris tavalised hetked.

Järjekordne liivaloss. Ühine hommikusöök terrassil. Õhtune jalutuskäik. Hiiglaslik laev sadamas.

Ja kaks poissi, kes veel hommikul arvavad, et sõidavad matkaautoga kämpingusse…

ja mõni tund hiljem kinnitavad laia naeratusega turvavööd Mallorca poole suunduvas lennukis. 🤎