Abstraktne maal: Sõna

Sõna – algus ja lõpp. Sild ja müür.
See võib sind põhjast üles tõsta või sinna paisata.
Maalil ei öelda selle kaalu valjusti välja – seda üksnes tuntakse.

Esimene täht on konkreetne, tugev, peaaegu käegakatsutav. Ülejäänu hajub abstraktsesse vaikusesse, paikadesse, kus pole enam vaja rääkida. Sinna, kus sõnadest enam ei piisa.
Kus jääb alles vaid tunne. Pintslitõmme. Kuma, murdumised ja varjud.

See maal on visuaalne tõlgendus sellest, mida ei saa sõnadesse panna – üksnes kogeda.
Ja iga vaataja leiab sellest oma „sõna“. Selle, mida ta endaga kannab. Selle, mis teda muutis. Või selle, mida pole veel välja öeldud.

Sõna on hinge värv – see võib jätta jälje, mis on õrn kui puudutus, või armi, mis on sügav kui lõikehaav. K.S